r.d.

Angeli kliendisuhtlusämber

Läinud laupäeval pidasime ühe üsna pea ärakodustatava säga poissmeesteõhtut. Peale seda, kui poissmees ise oli ära väntsutatuna koju hellade käte vahele tagasi toimetatud, ei tahtnud aga muud pidulised veel õhtut lõppenuks pidada. Ära sai käidud Veinipööningul ning seal tuli kellelegi idee, et kuna Vanalinnas tegutseb üks trendikoht, mida veab osaühing Taevalik Teenindus – rahvasuus rohkem tuntud kui Angel, siis tarvis sinna minna. Noh, mõeldud-tehtud. Kas masu või hea ajastus, igatahes oli meil istumiskohta lausa valida. Tellisime paar sööki ja jooki, kell jooksis, kõik oli tore.

Veidi enne kolme sai väsimus meist võitu ja otsustasime laiali minna. Tellisime arve.. 3 meist vaatasid oma read üle, panid raha lauale ja viimane tahtis kaardiga maksta, seega sularaha talle ja kaart maksmiseks. Nii see arve jagamine ju tihti käib. Kuna teenindaja on veel kellegi teisega ametis, siis kaardiga maksja ei kiirusta, loeb hajameelselt meie kolme antud sularaha ning nägu tõmbub küsimärgiks: “Oot, arve on 750, aga siin on vaid mingi 550, ma ei tellinud ju 200 eest, ma võtsin vaid 2 jõhvikamahla, üks neist viinaga…” Hakkame siis omi ridu uuesti üle vaatama ja avastame, et taevalik teenindus tähendab muuhulgas ka seda, et tseki peale tuuakse välja summad ilma käibemaksuta ja alles lõpuks lisatakse see kogu potile. Kui meie “ohver” poleks seda sigadust märganud, oleksime enda teadmata teinud talle 125 krooniga tünga. Huvitav, kui tihti sellist asja Angelis tegelikult juhtunud on? Keegi enda teadmata teiste käibemaksu kinni maksnud..

Igatahes sigadus. Õhtu, mis muidu oli igati lahe, sai sellise tõrvatilgaga lõpu. Ilmselgelt meie neljasest seltskonnast kolm esmakülastajat niipea Angelisse oma jalga ei tõsta, sest nende jaoks jäi sealt meelde peaasjalikult see petuskeem. Ning jah, ma saan aru, et tegelikult on ju JOKK, kuid kliendisuhte mõttes on mulle väga ühemõtteliselt hinge situtud. Kelle jaoks see tellitu lahtikirjutus tsekil on? Minu raamatupidaja jaoks? Et ma vaataks, kuidas hinnad on justkui soodsamad?

Täisidioodid, ma ütlen, selle sõna mittemeditsiinilises mõttes.

Kogu see saast alles kogub tuure. Ja ma ei kavatse üldse konkreetseid ärritajaid mainima hakata, veel vähem analüüsima. Lisan ühe pildi, mis ütleb kõik ära. Kõik. Ära. Öeldud.

Ning boonuseks veel väriseva käega liikluses jahitud telefoniklõps rahvarõivais mootorratturist.

Sain kirja üleskutsega toetada koerte piinamise ja söömise lõpetamiseks Lõuna-Koeras. Ja ma olen nüüd pisut segaduses, mis ma asjast arvan. Ilmselgelt on igasugune piinamine vale ja vajab väljajuurimist. Aga samas ei tundu mulle üdini vale mõte, et koer kui selline võib kellegi toidusedelis aktsepteeritav olla. Jah, ma olen rohkem koera- kui kassiinimene ning ma ei kujutaks ette, kui keegi kavatseks meie Bennust praadi teha.

• Loomade piinamine (ükskõik, mis moel) peab jääma kõikides riikides keelatuks.
• Lõuna-Korea valitsus peab tagama, et riigis järgitakse loomakaitseseadusi.
• Koerad on inimeste abilised ja seltsilised, mitte lihaloomad.
• Koerafarmid ja koerte liha eesmärgil tapmine peaks olema seadusevastane.
• Koeraliha müük restoranides peab olema keelatud.

Samas ma saan siiralt nõustuda vaid esimese kahega. Viimase kolmega läheksin aga sama rada tegelastega, kes näiteks Leedu seimis nõudsid homoseksualismi võrsustamist zoofiilia ja nekrofiiliaga. Need on läbi tunnetamata ja emotsionaalsed väljahõiked. Ma arvan, et ainus söögisedeli ettekirjutus, millega ma nõustun, on elus toidu serveerimise keelamine. Kuigi ka see on eelkõige tundetasandilt tulenev mõte, sest silme ette tuleb suud maigutav poolsöödud kala, mis mõjub mulle – ei, mitte jälgina – kala suhtes piinamisena. Inimene on omnivoor. Ei ole karnivoor ega herbivoor, vaid omnivoor.

Igatahes endale pettumuseks ei saa ma sellele üleskutsele alla kirjutada. Mis aga ei takista mul selle soovitamist teistele.

13 hobust hulbivad meres, nad ootavad kedagi, kes neid leiaks. Nende laev on läinud ja nüüd nad on üksi – ümberringi on vaid vesi. Peremehed päästeti hukkuvalt laevalt enne, kui see ära põles. Mehed pääsesid ohust, kuid nende ustavad sõbrad ootavad kannatlikult abi. 13 hobust meres ei tea, et see on mõttetu. Nende uhkus jääb, kuid seekord see ei aita. Nad on harjunud seisma püstipäi, kuid täna on nad nii väikesed. Paar hobust jäävad teistest maha, varsti polegi neid enam näha. Kes sest hoolibki, nad surevad niikuinii, kõik neist – sel ööl. 11 hobust meres. See on nende meelest vaid jõgi – nad on ujumisega harjunud, küllap see on võistlus. See mõte lohutab, kuid miks ei paista finiš. Öö jõuab, keha vajab puhkust. Valus on hingata, kuid nad annavad oma parima, et püsida elus, ükskõik kui vähe veel. Nende mõtted on kõik kadunud, sest nüüd on nad tõesti hirmunud.  7 hobust pingutavad veel meres, ootavad veel, et neid leitaks. Nad ei vaata tagasi, sest sel pole mõtet, selja taga on vaid surm. Nad anuvad abi, kuid abi pole teel. Nad ei tea, kuhu või mille eest ujuda – paanika sunnib jätkama. Nad ujuvad kalda poole, kuid seda ainult endi mõtetes. 3 viimast hobust on merel suremas. Karjuvad appi mitte kellelegi, nad karjuvad südamest. Nad on harjunud võitma, tuhande mehe jõuga võitlevad nad lõpuni.

Päike särab, linnud ümberringi, nad hõljuvad kõrgel, lausa surfavad õhus. Tore on elada, kui elu on nii lahe. Üks hobune veel ujub, viimane vist. Kolmeteistkümnes hobu on alati olnud parim, tema omanik oleks uhke. Aga nüüd ta vajab puhkust. Ta igatseb koju, kui tüdruk annab talle süüa. ”Tubli suksu” – ütleb ta ja koos siis mängivad. 13 hobust meres, varsti on nad läinud igaveseks. Ja kuniks nad ujuvad, üks kindel asi jääb – lootus, see ei sure kunagi. Mitte kunagi.

Aitäh kalamehele Norrast ilusa loo eest.

Täpselt 225 krooni tuli investeerida selleks, et vot sihukesi pilte teha teha. 

Üksik tikk aknalaual

Minu pisike sõrm.